Ruumides, kuhu kolisite, võib neid näha tualettruumides, prügiämbrites, prügil ja mustusel; sealt sipelgad ronivad laudadele, tungivad puhvetitesse, roomavad mööda nõusid. Seejuures nad on düsenteeria, salmonelloosi, tüüfuse, nugiliste esilekutsujate mehaanilisteks edasikandjateks.
Vaaraosipelgaid on kerge tuua majadesse nendest nakatatud hoonetest mööbliga, kodukraamiga, raamatute kaantes, toiduainetega, puuviljadega ja kondiitrisaadustega.
Rusked majasipelgad elavad suurte perekondadena. Sipelgaperekonna koosseisu kuuluvad emased, isased isendid, “töösipelgad”, samuti ka nende tõugud ja nukud. Välisilmelt on rusked majasipelgad sarnased tavalistega, erinevad ainult väga väikeste mõõtmete poolest. Sipelgatel on suurepäraselt arenenud tundeorganid.
Vaaraosipelga perekondades võib olla üle miljoni isendi. Emasipelgate hulk jõuab kuni 200, aastane juurdekasv võib küündida kuni 25-30 tuh. isendini. Pesitsevad rusked sipelgad reeglina varjatud, vähe kättesaadavates kohtades – korrustevahelistes vahelagedes, kahvelplaatide ja põrandaliistude taga, parketi all, krohvipragudes jne. Avad ja praod, millede kaudu sipelgad sisenevad ruumi, asuvad tavaliselt kaugel pesast. Sagedamini õnnestub näha “töösipelgate” liikuvaid kette, kes otsivad söödavat.
Rusked majasipelgad on paljutoidulised, kuid kõige enam meelitavad neid ligi magusad ained ja liha.
Toidu otsinguil võivad need putukad minna pesast kaugele ja isegi minna ühelt korruselt teisele. Kus pesa ka ei asuks, sipelgad leiavad alati tee toidu juurde ja tagasi. Nende silmale nähtamatud rajad, mida nad märgistavad oma lõhnaga, on pandud kõikjale ja võivad saavutada pikkust kümneid, vahel isegi sadu meetreid. Väikesed mõõtmed ja tugevad lõuad lubavad neil pugejalikel putukatel tungida mistahes kohta. Neile pole takistuseks teel saagi juurde ei polüetüleenpakett, ei külmkapiuks. Neid leiti isegi haiglates kirurgilistes instrumentides, tilgutites ja steriilsete sidemete kinnistes pakendites.